Mine sisu juurde

Rein Ristlaan

Allikas: Vikipeedia

Rein Ristlaan (kuni 1936. aastani Ritsland; 27. aprill 1933 Tallinn – 31. detsember 2007) oli Eesti NSV partei- ja riigitegelane ning keemik.

Rein Ristlaan lõpetas 1951. aastal Tallinna 10. Keskkooli [1] ja pärast seda Tallinna Polütehnilise Instituudi keemiateaduskonna tehnoloogiainsenerina.

1952. aastal asus Rein Ristlaan tööle keemiatehases Pioneer, hiljem töötas mitmel ametikohal, sealhulgas Männiku ehitusmaterjalitehase direktorina. 1963. aastal sai temast NLKP liige ja Tallinna Linna RSN Täitevkomitee aseesimees ning 1967. aastal EKP Tallinna Linnakomitee sekretär. 1975. aastal viidi Ristlaan üle EKP Keskkomiteesse, kus ta oli algul kaubandus- ja teenindusosakonna juhataja. Aastatel 1980–1988 oli Ristlaan Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ideoloogiasekretär, seejärel 1990. aastani NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Usuasjade Nõukogu volinik Eesti NSV-s.

Rein Ristlaan on avaldanud raamatuid ja artikleid ajakirjanduses. Maetud Tallinna Metsakalmistule.

Poliitiline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Stagnatsiooni ajal ametisse määratud ja perestroika ajal jätkanud R. Ristlaan oli EKP ideoloogiasekretärina ajas muutunud üldiste võimusuuniste ja ka EKP KK esimese sekretäri Karl Vaino käskude aktiivne elluviija, kes totaalse parteilise kontrolli hoidmise huvides viis ellu ulatusliku kaadrivahetuse. Näiteks aastail 1982–1987 võeti tema eestvõttel ametist maha või sunniti lahkuma ja asendati uutega Eesti Kirjanike Liidu juhatuse senine esimees, kultuuriajakirjade senised peatoimetajad ja kirjastuse Eesti Raamat peatoimetaja, ajakirja Tallinn pandi juhtima endine EKP KK kultuuriosakonna juhataja. Perestroika algul asutati EKP KK büroo otsusega uued ajakirjad Aja Pulss (1985) ja Vikerkaar (1986), mille juhid valis välja EKP Keskkomitee ja kes kinnitati tava kohaselt EKP KK bürool. Rein Ruutsoo sõnul sattus Rein Ristlaane ametisoleku ajal mitmeid inimesi parteilise tagakiusamise alla.[2]

Rein Ristlaan lahkus ametist 1988. jaanuari alguses pärast seda, kui EKP Keskkomitee juhtide (sealhulgas tema enda) ja ajakirjandusjuhtide vahel püsinud pinge oli muutunud tõsiseks konfliktiks ja sellega olid kaasnenud omavahelised sisepinged ka EKP Keskkomitee kõrgema taseme juhtide hulgas. Ajaloolase Mati Grafi sõnul hakkas EKP KK büroo Rein Ristlaanelt 1987. aasta keskpaigast peale nõudma "resoluutsemaid samme ühiskonnaelu ohjamisel, ajakirjanduse, raadio ja TV parteilise kontrolli alla painutamisel." Selle ajani Karl Vaino absoluutset toetust nautinud Rein Ristlaane suhted "tõeliste internatsionalistidega" komplitseerusid." - - -

Otsene konflikt tekkis "ühel 1987. aasta oktoobris peetud EKP KK büroo järgsel koosistumisel, kus kõige "tõsisemaks probleemiks peeti ajakirjanduse suukorvistamist, mida oodati ideoloogiasekretärilt. Ootamatult nõutas Ristlaan luba Heino Kiige romaani "Maria Siberimaal" avaldamiseks omaette raamatuna. (1987. aastal oli romaan Loomingus ilmunud, mis sai saatuslikuks ajakirja peatoimetajale Kalle Kurele, kes vabastati ametist. Siis oli Ristlaan selle avaldamise vastu.) Ristlaan hakkas järsku seletama, et too Kiige romaan polevat ei nõukogudevastane ega natsionalistlik, vastupidi, vene inimesi kujutatakse seal läbinisti positiivsete tegelastena, kes ilmutavad emalikku hoolt Siberisse läkitatud eestlaste eest." - - - ""Vankumatud marksistid-leninlased" vaatasid Ristlaane ja teda toetada üritavate bürooliikmete poole ega vankunud. Ei, Kiige raamatut ei saavat avaldada. Lihtsalt ei saavat ja kõik. Ei olevat veel õige aeg. Rahvas ei mõistvat seda kõike veel õigesti. "Vankumatute" vaimuvaesed, jäärapäised vastuväited ajasid impulsiivse peaideoloogi endast sootuks välja. Ta haaras laualt paberilehe, kuhu kritseldas tõtlikult lahkumisavalduse ning ulatas selle Vainole. - - - Hirvepargi sündmuste järel seisti teelahkmel. Peaideoloogil oli valida, kas minna jäägitult vankumatute marksistide-leninlaste ja impeeriumimeelsete leeri, muutuda nende õue- või sülekoeraks ja asuda rahvusliku reetmise teele või amet maha panna." - - - Ristlaane valiku taga seisis teadmine, et "Karl Vaino lahkumine veelgi tähtsamale ametikohale Moskvasse polnud üldsegi välistatud. Auahne Ristlaan oli veendunud, et uutes oludes enam venemaaeestlast, venelasest kõnelemata, Eesti NSV etteotsa ei seata ja temal on arvestatavad šansid asuda vabariiki juhtima. Ta ei tajunud ka päris adekvaatselt ühiskonnas arenevaid protsesse, oli veendunud, et kogu sellele perestroikajamale tehakse peatselt lõpp ja kord seatakse taas jalule. Kuid 1987. aasta sügisel hakkas Ristlaan lõpuks tunnetama oma mittekadestamisväärselt kahemõttelist olukorda, mistõttu oli tundlik ja närviline. Kuid juhtum "Maria Siberimaal" iseloomustab üpris hästi EKP KK bürool valitsenud õhustikku, kus tooni andsid jätkuvalt need, kellega täielikult solidariseerus Karl Vaino, kuigi üritas mõnel hetkel isetegevusliku näitlejana õiglast arbiterirolli etendada. Ristlaane lahkumine vormistati EKP KK pleenumil 16. jaanuaril 1988." - - -"Ühiskonnaelu kiire demokratiseerumise oludes polevat too suutnud tagada ideoloogiasüsteemi efektiivset funktsioneerimist, seda eriti internatsionalistliku kasvatuse ja vastupropaganda alal ning võitluses natsionalistlike ilmingute vastu. Ta olevat kaotanud mõju mõnedele toimetajatele ning juhtivatele ajakirjanikele. Ristlaan olevat pöördunud EKP KK büroo poole palvega end töölt vabastada, kuna ei tulevat ideoloogiasekretäri kohustega toime." [3]

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Rein Ristlaan, Friedrich Teppor. "Keemia meie kodudes". (Käsiraamat). Tallinn: Eesti Raamat, 1961. Kordustrükk 1964
  • Rein Ristlaan. "Juurtest ja võrsetest". (Kaasaegsete linnaaineliste ilukirjandusteoste vajalikkusest.) – Looming 1973, nr 5, lk 867–868
  • Rein Ristlaan. "Teeninduse kvaliteet ja selle tõstmise teed. Metodoloogilised probleemid" Dissertatsiooni autoreferaat. Juhendaja Arno Köörna. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Majanduse Instituut, 1973 (Рейн Ристлаан. "Качество бытового обслуживания и пути его повышения. Mетодологические проблемы." (Autoreferaat kandidaadikraadi taotlemiseks.) Тарту: Тартуский государственный университет, 1973)
  • Rein Ristlaan. "Ühiskond ja vaba aeg. Probleeme ja perspektiive" – Looming 1976, nr 8, lk 1340–1352
  • Rein Ristlaan. "NLKP XXV kongress nõukogude rahva heaolu tõstmise peamistest suundadest" (sarjas "Abiks lektorile".) Tallinn: Eesti NSV ühing Teadus, 1977
  • Рейн Ристлаан. "Великое чувство общности. Oб истоках интернациональной дружбы, о деятельности многонациональных коллективов Эстонской ССР." Tallinn: Eesti Raamat, 1982
  • Рейн Ристлаан. "Идеологический работник - политический боец партии : выступление на Республиканском собрании секретарей первичных партийных организаций 24 марта 1984 г." Tallinn: Общество "Знание" ЭССР, 1984

Toimetaja

[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Rein Ristlaane lapsed on Reet Oja ja Toomas Ristlaan.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ http://www.tng.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=139&Itemid=50[alaline kõdulink]
  2. ↑ Rein Ruutsoo: "Rein Ristlaan ja tema aeg", Delfi, 10. jaanuar 2008
  3. ↑ Mati Graf. "Rein Ristlaan lahkub lavalt. Indrek Toome tuleb Toompealt Valgesse majja." Raamatus: Mati Graf. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk. 253 – 255. ISBN 978-9949-438-53-2.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rein_Ristlaan&oldid=6619327"